Rannarootslased (eestirootslased) on elanud Eesti rannikualadel ja suurematel saartel juba alates 13. sajandist, võib-olla veelgi varasemast ajast. Kõige ulatuslikum oli rannarootsi asustus 15. ja 16. sajandil. 17. sajandi keskel elas Eestis rootslasi umbes 10 000, mis moodustas tollasest Eesti elanikkonnast 2–3%. 1940. aastate alguseks oli eestirootslasi 9000. Neist ligikaudu 8000 siirdus Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenikepaatides ning organiseeritud transpordi abil Rootsi.

20. sajandil elas valdav osa rootslastest Ruhnus, Vormsil, Osmussaarel, Suur- ja Väike-Pakri saartel ning Eesti mandriosas Noarootsi ja Riguldi valdades, moodustades neis piirkondades elanikkonna enamuse. Arvukalt eestirootslasi elas Tallinnas ja Haapsalus. Lisaks segaasustusena Naissaarel, Vihterpalus, Kurkses, Nõval, Hiiumaal, Saaremaal ja mujal.